Keegi meist ei ole kaitstud raskete elusündmuste eest. Mõningaid keerulisi elusündmusi on võimalik ette prognoosida, kuid kõike pole võimalik ette näha ning arvatavasti leiab igaüks end vahel silmitsi kriisiga. Vaatamegi lähemalt, mis on kriis ning kuidas sellega hakkama saada.

Psühholoogias jagatakse kriise kaheks: arengukriisideks  ja traumaatilisteks kriisideks.

Arengukriis

Arengukriisid on tingitud loomulikest elumuutustest ning inimese kasvamisest ühest eluetapist teise. Näiteks: kooli minek, murdeiga, kodunt lahkumine, lapsevanemaks saamine jne. Laialt on tuntud keskea kriis, mil korrigeeritakse oma ellusuhtumist ja elustiili. Arengukriisid aitavad inimesel kasvada ja ajaga kaasas käia  Mida  küpsem on inimene psühholoogiliselt, seda loomulikumalt kogeb ta elumuutusi.

Arengukriiside läbimise puhul piisab lähedaste heatahtlikust toetusest  ja mõistmisest.

Traumaatiline kriis

Traumaatiliseks kriisiks nimetatakse elusündmust, kui inimese elu mõjutab tugev väline tegur   – õnnetus, surm või katastroof. Traumaatilise kriis puhul on inimene ise võimetu olukorda muutma ning varasematest elukogemustest ei piisa, et antud olukorraga toime tulla. Enne traumaatilise kriisisündmuse läbielamist ei ole võimalik   ette arvata, kuidas nendele reageeritakse ning millist mõju avaldab sündmus inimese edasisele käekäigule. Inimeste psüühiline võime kriisidega toime tulla on erinev.

Traumaatilise kriisi läbi elamine on psühholoogiline protsess                                                                                             

Raskete sündmuste „seedimiseks“ ning uue olukorraga kohanemiseks vajab inimene aega. Psühholoogilinekriisireaktsioon kaitseb inimest psüühiliselt, võimaldades uue olukorraga aegamööda kohaneda.

Šokk

Tugevale psühholoogilisele traumale reageerib inimese psüühika šokiseisundiga.  Seda iseloomustab teadvuse ja tunnete vastuolu. Nähakse ja kuuldakse, mis on juhtunud, kuid ei suudeta seda uskuda. Võib olla muutunud aja ja ruumi tajumine. Šokiseisund kestab tavaliselt paarist minutist kuni paari tunnini. Selle ajal ei pruugi  inimene reaalsusega kontaktis olla, kuigi võib näida väliselt rahulik. Psüühilist šokki kogetakse sellepärast, et sündmuse tõeline mõju jõuaks inimeseni aegamööda. Inimese psüühika kaitseb inimest ennast, andes talle võimaluse muutunud olukorraga järk-järgult kohaneda. Šokis inimene vajab kõrvalist abi ja toetust. Selleks võib olla rahulikult istumine, vee joomine. Šokis inimese jaoks on liiga vara olukorda analüüsida ning edasisi plaane teha. See on aeg ennast koguda ja mõista, mis on juhtunud. Tasapisi hakatakse šokist toibuma.

Varajane reaktsioonifaas

See on psühholoogilise trauma järgne periood, kus on palju vastuseta küsimusi. Ikka mõteldakse, mis toimus ning kas oleks saanud midagi muuta. Mõtted keerlevad peas ning juhtunuga seotud pildid tulevad meelde. Erutuslävi on madal ning uni võib olla häiritud. Tuntakse ennast ebaturvaliselt ning vajatakse lähedaste toetust. Varajane reaktsioonifaas kestab mõnest nädalast mõne kuuni. Sellel ajal on oluline lähedastel märgata, mis toimub ning samuti on sellel perioodil palju abi professionaalsest psühholoogilisest nõustamisest. Iga toetus, mis aitab psühholoogiliselt terveneda on tänuväärt. Oluline on, et inimene ei kapselduks endasse, vaid oleks avatud tervenemise protsessile.

Hiline reaktsioonifaas

Mõtted keerlevad ikka veel traumaatilise sündmuse ümber, tihti otsitakse süüdlast või tuntakse ise süütundeid. Hakatakse juhtunut analüüsima ning sellega seoses toimub emotsionaalne tervenemine. Ajaliselt võib see kesta mõnest nädalast aastani, sõltuvalt inimesest. Hilises reaktsioonifaasis on jällegi oluliseks abiks lähedased ning oma ala spetsialistid.  Kui klammerdutakse toimunud sündmuse külge, siis võtab kriisiga toimetulek oluliselt kauem aega. Sellest võib kujuneda traumajärgne stressihäire. Traumajärgse stressihäire puhul ei suudeta abi vastu võtta ning alustada tervenemise protsessi. Selleks, et traumajärgsest stressihäirest välja tulla on vaja professionaalset abi ning toetust.

Psüühiline toibumise faas 

Sellel ajal hakatakse tundma taas huvi oma igapäevase elu vastu, mõistetakse kujunenud olukordi ning lepitakse juhtunuga. Sõlmitakse rahu iseenda ja maailmaga. Kui eelnevalt keskenduti kriisi põhjustele, siis nüüd pööratakse pilk tulevikku. Sel perioodil hakatakse mõistma toimunud sündmuse laiemat mõju oma elule. Mõned elu väärtushinnangud hinnatakse ümber vastavalt muutunud olukorrale.

Uue suuna valimise faas

Sellel perioodil pöördutakse tagasi oma tavapärase elu juurde, aktsepteeritakse ennast sellisena nagu parasjagu ollakse. Sõltuvalt sellest, millise tähenduse inimene toimunule annab, muutub ka tema vaade elule. Hakatakse taas tegema tulevikuplaane ning mõistetakse, et elu läheb edasi. Selles staadiumis ei vajata enam kõrvalist abi, vaid suudetakse ise oma eluga toime tulla.

Psühholoogiline kriis on möödas, kui juhtunule suudetakse mõtelda ning sellest rääkida ilma häirivate tunneteta. Kriisist saab elukogemus, mis muudab inimese psühholoogiliselt küpsemaks.

Mida teha, kui kriis on toimunud?

Kui inimese elus on toimunud traumaatiline sündmus, siis kahtlemata on oluline abi otsida. Kui inimesel on lähedasi, kellega on head suhted, siis nende toetus on oluliseks abiks igapäevaeluga hakkamasaamisel. Kui lähedasi ei ole või nende abist ei piisa, siis tasub kaaluda psühholoogi poole pöördumist. Psühholoogilise nõustamise käigus saab inimene tegeleda oma mõtete ja emotsioonidega, mida tekitas traumaatiline sündmus ning mõista oma reaktsioone toimunule. Nii on turvalisem läbida rasket perioodi oma elus ning väheneb võimalus traumajärgseks stressihäireks.

Tihti inimesed arvavad, et peavad iga hinna eest olema tugevad ning oma elukriisidega ise hakkama saama. Selles olukorras on aga mõistlik professionaalset abi vastu võtta ja lubada end aidata ka lähedastel. Kriisiga toimetuleku võtmeteguriks on positiivne suhtumine iseendasse. Kui usutakse, et oma elu on võimalik mingilgi määral juhtida, siis hakatakse emotsionaalselt tervenema.

Ka ettevõtetes on kasulik kriisisündmuse järgsetel päevadel organiseerida inimestele grupinõustamine. Selle eesmärgiks oleks välja selgitada, mis täpsemalt juhtus ning millised mõtted ja emotsioonid inimesi valdavad seoses toimunuga. Nii on seoses toimunud sündmusega vähem segadust ning inimesed saavad ennast väljendada ning mõista, kuidas see sündmus neid on emotsionaalselt mõjutanud. Selline kriisisündmuse järgne vestlus loob omavahelist toetust ning aitab kaasa psüühilise tervenemise protsessile. Kui ettevõttes on kriisisündmus toimunud, siis on tihti ka võtmeisikud emotsionaalselt sellest puudutatud. Seetõttu on hea grupinõustamiseks kasutada professionaali väljapoolt ettevõtet.

Kui omatakse teadmisi psühholoogilistest kriisireaktsioonidest ning teatakse, mida sellises olukorras ette võtta siis on kergem kriisiga toime tulla.

Tekst: Anneli Salk, psühholoog

Fotod: Pixabay