Hasartmängude mängimine on enamiku jaoks vaba aja veetmise viis, seda tehakse mõistlikult ning oma tegevused mõeldakse läbi. Selle alla kuulub nii online kasiino, spordipanustamine kui ka pokkeriõhtu sõpradega. Kuid hasartmängude mängimine võib teatud juhtudel viia sõltuvuseni ning sealt edasi veelgi raskemate tagajärgedeni. Järgnevalt räägime hasartmängusõltuvusest ja teguritest, mis võivad seda põhjustada.
Mis on hasartmäng?
Hasartmänguseaduse § 2 järgi on hasartmäng mäng, mis vastab kõigile järgmistele tunnustele:
- mängus osalemise tingimuseks on mängija poolt panuse tegemine;
- mängu tulemusel võib mängija saada võidu;
- mängu tulemus määratakse osaliselt või täielikult juhuslikkusel põhineva tegevusega või see sõltub eelnevalt mitteteadaoleva sündmuse toimumisest.
Hasartmängude alla kuuluvad nii online kui ka tavakasiinod (lauamängud ja mänguautomaadid), spordikihlveod, loteriid ja toto (panustamine hobuste või koerte võidusõidule).
Statistika
2019. aastal Kantar Emori ja Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse poolt läbiviidud uuringust selgus, et 50% eestlastest on viimase kahe aasta jooksul mänginud hasartmänge. Neist 41% on mänginud väljaspool internetti ja 31% veebis. Uuringust selgus, et hasartmängude mängijatest 5% on patoloogilised mängijad, 9% mõningate probleemidega mängijad ning 87% probleemideta mängijad, mis viitab sellele, et inimesed lähenevad hasartmängudele enamasti vastutustundlikult ja kaaluvad oma otsuseid läbi. Kuigi vastav statistika 2020. ja 2021 aasta kohta puudub, saab võrreldes muu maailmaga ilmselt järeldada, et pandeemia ajal on hasartmängude mängimine veelgi kasvanud.
Mis on hasartmängusõltuvus?
Hasartmängusõltuvust iseloomustavad järgmised sümptomid:
- Korduv käitumismuster hoolimata negatiivsetest tagajärgedest;
- Puudulik kontroll problemaatilise käitumise üle;
- Mõnutunne, mis tekib sõltuvusobjektile mõeldes;
- Ajataju kadumine;
- Võõrutusnähud;
- Lõpetamine ja piiramine lõppevad sageli tagasilangusega.
Kuigi hasartmänge hakatakse mängima meelelahutuse eesmärgil võib see kiiresti kujuneda sõltuvuseks. Mängimist jätkatakse isegi siis kui kaotatakse suurem rahasumma. Lisaks mängimiseks või panustamiseks kõrvale pandud raha kulutamisele, minnakse sageli kallale ka muudeks eesmärkideks mõeldud varudele (nt arvete maksmiseks, toidu ostmiseks mõeldud raha). Halvematel juhtudel hakatakse mängimisele raiskama sääste, võtma kõrge intressiga kiirlaenusid või laenama perelt ning tuttavatelt raha. Nii satutakse rahalistesse raskustesse ja rikutakse suhted lähedastega.
Samuti proovivad sõltlased mahamängitud raha tagasi teenida mängides. See tegevus aga ei aita rahalist seisundit parandada vaid teeb olukorra hullemaks. Siis on asi juba meelelahutusest kaugel – sõltlane tegutseb impulsiivselt ning oma mõtlemist ja käitumist ei suudeta kontrollida. Mängudes nähakse pääsu oma igapäevaelu probleemidest – mängimise ja panustamise ajal on kogu tähelepanu haaratud mängutegevusse.
Milline on lahendus?
Kui hasartmängudest sõltuvuses olev inimene teadvustab oma probleemi, võib see tekitada uusi probleeme. Näiteks tekib frustratsioon, kuna ei suudeta mängimisest loobuda ning sõltlane muutub ärritunuks, mis omakorda mõjub halvasti nii lähi- kui ka töösuhetele. Samuti võib sõltlane hakata tundma süümepiinasid enda ning lähedaste ees, mis aga vähendab ambitsiooni ning võib viia sõltlase depressiooni. Lahendus on siiski olemas. Esimene samm on kindlasti probleemi teadvustamine. Seejärel tuleb leida professionaalset abi, et lõpetada hasartmängude mängimine ning taastada oma mentaalne tervis ning rahaline seisund. Näiteks on olemas Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskus, kes tegelevad hasartmängusõltuvuse ja digisõltuvuse hindamise, nõustamise ja psühhoteraapiaga.
Pilt: Pexels