Paljud armastavad reisimist, kuid nii mõnegi jaoks on selle juures üks suur probleem: lendamine. Ühe jaoks on lennuga seonduv lihtsalt tüütu – ootamine lennujaamas, kitsad istmed, võimalikud sekeldused pagasiga, aga teise jaoks on see rohkem kui ebamugav, sest tal on lendamise ees tohutu hirm. Just viimasega seisab silmitsi Karmen Muinasmaa.

Karmen reisib lennukiga keskmiselt kolm korda aastas ja iga järgmine kord tekitab temas hirmu. „Esimest korda lendasin 20-aastaselt ning siis ma hirmu ei tundnud, kuigi lend oli üks pikemaid, mida olen lennanud. Aasta hiljem lendasin samuti ja ka siis ma ei kartnud. Esimest korda tundsin väga suurt hirmu, kui läksin reisile 4-aastase lapsega. Aasta varem olime temaga sattunud autoõnnetusse. Kõige suurem kartus tekkiski peale autoõnnetust, kus ehmusin sellest, kui järsku võib midagi juhtuda ning sa ei saa mitte midagi teha,“ teab Karmen oma hirmu vallandumise põhjust. Ta tunnistab ka, et talle ei meeldi enam eriti autoga sõita. „Laeva ja rongiga tunnen ennast kõige mugavamalt. Ja kõrgusi olen kartnud terve elu, mul on ebamugav juba tooli peal püsti seista,“ lisab ta.

Seletamatu ärevus

Nädalaid ja päevi enne reisi Karmen otseselt ei närveeri, kerge paanika tekib tal lennujaamas lennukeid nähes. „Kõige ebameeldivamad on õhkutõus ja õhuaugud lennu ajal. Maandumine tekitab harva hirmu, ainult ühel korral oli tõeliselt õudne, kui maandusime väga järsult koos äiksetormiga,“ räägib ta. Karmen tunnistab, et kardab kõige rohkem alla kukkumist ja kõrgust ning tunneb samas kogu lendamise osas seletamatut ärevust. „Vaimselt on lihtsalt väga ärev olla ning on tunne, et ma ei suuda ennast kontrollida. Ma tean, et lennukid on palju ohutumad kui autod, kuid siiski ei suuda endale sel hetkel sellest aru anda. Füüsiliselt tekib tunne, et kui ma liigutan, siis kukun lennukiga alla. Seega olen terve reisi pingul ja süda on paha. Mõistusega saan aru, et sellist asja ei saa juhtuda, aga kehale selgeks pole seda suutnud teha,“ kirjeldab ta.

Karmen on püüdnud oma hirmule lõppu teha, kuid seni pole see täielikult õnnestunud. Nii kasutab ta lennates rahusteid, mis on talle välja kirjutatud. „Ma olen oma probleemist rääkinud psühholoogiga, aga sellest ei olnud abi. Alguses üritas ta leida hirmu algpõhjust, kuid kindlat põhjust ei tuvastanud. Siis soovitas erinevaid hingamisharjutusi, millele keskenduda. Olen seda proovinud, aga hingamisele keskendumine kaob mul tavaliselt esimest tundmatut häält kuuldes. Proovisin ka muusikaga, aga lapsega lennates on see veel häirivam, kuna siis ei kuule ka teda. Nii et olen siiski veel lennates ravimite peal,“ tõdeb naine.

Karmen on edukalt sihtkohta jõudnud

Seoses lennuhirmuga ei ole Karmen ühtegi lendu täiesti ära jätnud. Ta annab oma hirmust aru ning suudab sellega toime tulla, kuigi see on üsna ebamugav. Naine käib endiselt üks-kaks korda aastas perega puhkamas ning töö tõttu peab lendama paar korda aastas mõnele koolitusele. „Ainuke piirang on olnud see, et ma ei lenda kuhugi pikemalt kui neli tundi ning  enamasti üritan lennata ainult otselendudega,“ lausub Karmen.

„Kõige rohkem meeldib mulle lennata üksi, kuna siis ei pea ennast kokku võtma ja tegema nägu, et kõik on korras. Klaas veini aitab ka natuke,“ tunnistab naine. „Lapsega on reisida kõige raskem, sest ma ei taha oma hirmu talle edasi anda,“ lisab ta.

Millest võib abi olla?

Need, kes lendamist ei karda, ei saa sageli aru, et mõne inimese jaoks on probleem väga tõsine ning ta ei suudagi oma hirmu kontrollida ega ratsionaalselt mõelda. „Kõige mõttetum on lennuhirmu all kannatajatele öelda, et lennuk on kõige turvalisem transpordivahend. See lihtsalt ei aita. Samuti ei tasu rääkida uudistest, mis on seotud lennukite katki mineku või alla kukkumisega,“ teab Karmen omast kogemusest.

Kuigi naine ise psühholoogilt abi ei saanud, soovitab ta oma saatusekaaslastel siiski mure korral spetsialistil poole pöörduda. „Kui lennuhirm on väga suur, siis aitab kindlasti psühholoogiga rääkimine, kes saab vajadusel ka ravimeid soovitada. Kui ravimeid võtta ei taha, siis tasub lennule kaasa võtta midagi, mida meeldib teha ja mis viib mõtted mujale. Minul aitavad väga kergesti loetavad jutukad (keskendumist nõudvaid raamatuid ma ei suuda lennukis lugeda). Kaasas on ka klapid muusika kuulamiseks ja tahvelarvutis on olemas mõned lihtsamad filmid. Mina lennukis muusikat eriti kuulata suuda, kuna kardan, et ei pane siis tähele mingeid hoiatusi, kuid hea on seda lapsele kuulamiseks anda, et tema mõte läheks mujale kui minu seisundile.“

Kokkuvõtteks ütleb Karmen, et kuna lennata aeg-ajalt ikkagi tuleb, siis jätkab ta seda sarnaselt nagu seni. „Arvatavasti mingil ajal proovin jälle mõnelt spetsialistilt abi otsida, kuigi ma eriti hirmu taandumisse ei usu,“ lausub ta.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Pixabay / erakogu