Iga päev vajavad kümned patsiendid Eesti haiglates doonorverd. Abivajaja rolli võivad õnnetu juhuse tõttu sattuda meie lähedased, sõbrad, tuttavad ning ühel päeval võib sellest sõltuda meie enda elu.

Verd ei ole võimalik tööstuslikult toota, seepärast on veredoonorite olemasolu määrava tähtsusega. Vere ainus allikas on selle vabatahtlik doonor. Õnneks leidub Eestis neid, kes tahavad ja saavad aidata ning on nõus oma verd loovutama. Meie riigis on see vabatahtlik ja tasustamata tegevus, kuid see annab hea enesetunde, sest nii saad kriitilisel hetkel kellegi abiks olla.

37 vereloovutust

Eve Toiger on veredoonor olnud ligi 16 aastat. „Esimest korda andsin verd 7. oktoobril 2003 ning sellest alates on mul olnud kokku 37 vereloovutust,“ ütleb ta. Tegelikult soovis ta verd anda juba samal aastal varem, aga tol hetkel ta doonoriks ei sobinud. „2003. aasta suvel oli juhus, kui soovisin esimest korda loovutada verd doonortelgis Tallinnas Vabaduse väljakul. Siis jäi protseduur pooleli, kuna olin just teinud oma neljanda kõrvaaugu,“ meenutab ta.

Veredoonoriks hakkas Eve oma laste isa eeskujul, kes oli juba mõned korrad verd loovutanud ning Eve esimesest sünnitusest oli selleks ajaks piisav aeg ehk kaks aastat mööda läinud.

Küllap mõjutas otsust ka see, et mehel oli aastaid tagasi juhtunud liiklusavarii, mille tagajärjel sai ta skalpeeriva peahaava, kaotas väga palju verd ja vajas vereülekannet.

„Doonoriks hakkamisel on isiklikud huvid ka veidi mängus, sest nii kontrollitakse regulaarselt olulisi tervise näitajaid - pulss, vererõhk, hemoglobiin, HIV, süüfilisis jne,“ tunnistab naine.

Aastas annab ta verd kaks-kolm korda, ühel aastal tegi seda koguni neli korda. „Sagedus oleneb tervisest, kui verenäitajad pole korras või on näiteks huulel ohatis, siis vereloovutust ei toimu. Pikem paus tuli mul sisse seoses teise tütre ootuse ja sünniga,“ lausub Eve.

Eve

Vereloovutus annab hea enesetunde

Kui paljud pelgavad, et vere andmine võib enesetundele halvasti mõjuda või nõrkust tekitada, siis Eve kogemus kinnitab vastupidist. „Vere loovutamine pigem parandab enesetunnet ning ei ole mingit vahet mitmes kord verd loovutan. Arvan, et peale doonoriks hakkamist on ka minu pingepeavalud on vähenenud,“ ütleb ta. „Võin väita, et vereloovutus on saanud harjumuseks ja teen seda rõõmuga. Samas on mul madal vererõhk ja alati küsitakse, kas olete ikka kindel, et halb ei hakanud? No ei hakka halb,“ kinnitab naine.

Vere loovutamine annab ka emotsionaalselt hea tunde. „Verekeskuse töötajatel on seljas fliisid, mille seljal on kiri: „Doonor on riigikaitsja“. Mulle üliväga meeldib see. Ma olen riigikaitsja!“ toob Eve välja.

Eeskujuks lastele

Eve peres kasvab kaks tütart ning täiskasvanud tütar on juba võtnud emast head eeskuju. „Käin verd loovutamas Tallinnas Ädala tänaval, sest seal on mugav parkida ning hästi meeldivad töötajad. Kui lapsed olid väiksemad, tulid nad minuga alati vereloovutusele kaasa, sõid küpsist ja jõid mahla, kui minul verd võeti. Sel suvel sai vanem tütar 18. aastaseks ja teatas, et tuleb minuga järgmisele loovutusele kaasa, et ka ise verd anda. Ma olen väga uhke ema,“ tunnistab Eve.

„Terved täiskasvanud inimesed võiksid minu meelest kõik hakata doonoriks, see on vähim mida saab teha heategevuseks,“ lisab ta.

Hea teada!

Doonoriks sobib inimene, kes on terve, puhanud ja söönud, kelle kehakaal on üle 50 kg ja vanus 18-60. Lisaks peab inimene olema Eesti Vabariigi kodanik või elamud siin Elamisloa alusel vähemalt kolm viimast kuud. Vereloovutuse vahel peab olema minimaalselt 60 päeva, naistel soovituslikult 90. Doonorluse välistavad mitmed tervislikud asjaolud, millega saab lähemalt tutvuda Verekeskuse veebilehel.

Veredoonorluse kohta leiad rohkem infot: verekeskus.ee

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Pixaby / erakogu