Korvpall on populaarne ala, millega tegelevad nii lapsed kui ka täiskasvanud, nii tipud kui ka harrastajad. Paraku tuleb ka seal ette vigastusi, mis sunnivad võtma treeningpausi. Millised on tüüpilisemad korvpallurite vigastused, kuidas neid ravida ja ennetada, sellest kirjutab Reakt Füsioteraapia füsioterapeut Rainar Vahtrik.
Korvpalluritel tuleb vigastusi ette suhteliselt palju. Olgugi, et korvpalli suhtutakse kui piiratud kontaktiga spordialasse, siis enamik vigastustest juhtuvad just kontaktsetes olukordades. Näiteks põrgatakse kokku teise mängijaga, maandutakse kellegi jalale vms. Seetõttu on ka palju hüppeliigeste väänamisi, põlve külgmiste sidemete venitusi, ACL rebendeid (ristatisisdeme rebendeid) jms. Kuna korvpalliplatsil tehakse ka palju suunamuutuseid ning keha kontroll peab olema väga hea, siis juhtub sarnaseid vigastusi ka mitte kontaktsetes olukordades.
Vigastuste tekkimise põhjused on mõistagi erinevad, aga võib välja tuua mõned sagedasemad:
Ebavõrdsel tasemel mängimine. Tavaliselt võivad käituda ohtlikult ja ettearvamatult mängijad, kellel puudub pikemaajalisem mängukogemus.
Ebapiisav eeltöö. Harrastajad ei tee enne mängima hakkamist piisavalt soojendust ning tihtipeale mängivad korvpalli arvestamata oma füüsilist taset.
Halb jalanõude valik. Kaasaegsed korvpalli jalanõud on tehtud väga kergeks ja minu arvates liiga pehmeks, mis võib põhjustada vigastusi.
Väsimus. Treeningud on liiga sagedased või ei ole keha taastumisvõime enam nii hea ning keha ei suuda ebastandardsetele olukordadele reageerida.
Levinumad vigastused
Enamik korvpallurite vigastusi on seotud jalgadega. Kõige rohkem tuleb ette hüppeliigese väänamisi, patellafemoraalse kompleksi valusid (patellafemoraalne kompleks on piirkond mis asub põlvekedra ja reieluu vahel ning kaasab ka neid osasid, mis põlvekedrale kinnituvad, reie nelipealihas ja patella kõõlus)ning sõrmede väänamisi.
Hüppeliigese väänamisel võib olla mitu põhjust. Üks põhilisi põhjuseid on korvi all kellegi jala peale maandumine – sellises olukorras ei ole suurt lootust tagajärgi kuidagi ära hoida. Teisel osal tekib selline vigastus mängulises olukorras järsult pidurdades, kus halb jalanõu valik või ebapiisav treenitus (k.a suurem kehamass) põhjustab olukorra, kus hüppeliigese lihaseline vastupanuvõime on väiksem kui temale pandud jõud ning jalg annab järele.
Kõõluse põletike puhul on tavaliselt kõige sagedasem põhjustaja on/off treenimine. Ehk pikalt ei ole treenitud, kuid siis tuleb suur tahtmine jälle trenni teha ja koormuse valik on liiga ambitsioonikas. Kõõlus ei jõua soovitud treeningkoormusega adapteeruda ning muutub põletikuliseks.
Sõrmede vigastused johtuvad tavaliselt halvast kontaktist palliga. Kuna mängijaid on väljakul mitu, siis võib pall ootamatult trajektoori muuta, tabada kätt halva nurga alt ja tulemuseks on sõrme sidemete või kõõluste venitused. Halvemal juhul võib olla tegemist ka luulise mõra või murruga.
Vigastust peab ravima
Iga vigastus tuleb korralikult välja ravida. Trenni- ja mängupaus sõltub vigastuse raskusest ning taastumiskiirusest.
Näiteks hüppeliigese väänamisel varieerub taastumise pikkus oluliselt. Väga tähtis on adekvaatne taastumine ja täpne diagnoos. Kuna hüppeliigese väänamine võib ka põhjustada luulisi vigastusi, siis on oluline, et need oleksid välistatud. Olenevalt raskusastmest kulub platsile naasmiseks tüüpiliselt umbes 2-8 nädalat
Patellafemoraalse kompleksi probleemide puhul mõjutab märgatavalt platsile pääsemist asjaolu, kui kaua probleem kestnud on. Kui see on värskelt tekkinud, siis mõnel juhul piisab 1-4 nädalast, kuid pikemaajalise valu ravi võib aega võtta mitu kuud. Üldjuhul ei pea aga treenimist täielikult peatama, vaid valima mõistliku koormuse ja teadlikult vältima valu provotseerivaid liikumisi nagu teravad pidurdused, maksimaalsed hüpped jms.
Kuidas ennetada?
Mõistagi ei saa vigastusi alati vältida, aga nii mõndagi annab ära teha, et neid tekiks võimalikult vähe. Vigastusi aitavad ennetada:
Mitmetahuline treenimine. Korvpalluri treening võiks sisaldada rohkem elemente kui vaid korvpall. Seal võiks olla ka funktsionaalset treeningut (liikumise tehnika), keharaskusega treeningut, jõutreeningut ning vastupidavust (kuna enamik vigastustest kipuvad tulema väsimuse pealt).
Hea treeningvarustus. Hästi istuv kvaliteetne jalanõu on väga oluline.
Pea tuleb hoida selge. Treeningutel peab pingutama, kuid ka hindama olukorda ning mitte tekitama ohtlikke olukordi. Kui treeningukaaslane on juba korvini jõudnud ja viskamas layup’i, siis ei ole vaja üritada tema alt veel kuidagi lõigata vms.
Korralik soojendus
Oma keha liikumise tundmine
Vigastusete välja ravimine enne platsile naasmist.
Tekst: Rainar Vahtrik, Reakt Füsioteraapia füsioterapeut
Fotod: Siim Semiskar