Täna saame tuttavaks mitmenäolise tantsija, koreograafi, fotograafi ning tantsu- ja joogaõpetajaga - Brite Vilgoga.
Haldjalik naine on õppinud kulgema. Hetkel on ta koreograafia magistri lõpusirgel. Ülikooliga paralleelselt annab tantsu- ja joogatunde ning teeb projektitöid tantsija ja fotograafina. Ta tunneb, et temas on mitu poolust. „See on kui tunne, et sul on 5 last ja armastad neid kõiki võrdselt,“ kirjeldab ta oma andeid.
Tantsuõpetaja
„Mäletan et tantsuõpingute alguses, I kursusel Viljandi Kultuuriakadeemias, olin võlutud balleti esteetikast ja süsteemist,“ meenutab ta. Praegu annab Brite Tasapisi Tasakaalu stuudios väikestele tüdrukutele ise klassika aluseid. Ta õpetab keha ja selle tunnetuse omandamist läbi balletti, mille jooksul õpib laps tundma baasasju nagu nt parem ja vasak käsi. Brite läheneb nii isiklikus kui professionaalses elus kõigele loominguliselt. See teeb nii lapsele kui õpetajale tunni huvitavaks.
„Head lapsed kasvavad vitsata,“ on ta kindel. Tunnustus motiveerib õpilasi pingutama ning eesmärkide poolde püüdlema. Tema tunnis puudub hirmupoliitika. Selline stiil peaks andma igale õpilasele julguse olla tema ise.
Tantsija
Brite leiab, et tantsija positsioon on Eesti kunstimaastikul muutumas. Ta näeb lava mõistes ennast pigem etenduskunstnikuna. Riigiteatris on igale positsioonile eraldi roll – on tantsija, helikunstnik, valguskunstnik ja isegi koristaja. Tantsukunstnikule sajavad projektipõhiselt tihti kõik need rollid korraga kaela. Enne proovi algust tuleb põrand pesta ja selle ajal ise heli panna ning peale proovi minna valgusprožektoreid transportima.
Brite leiab, et tema liikumiskeelt iseloomustab üha rohkem keha vabastamine erineval viisi.“Praegu tegeleb ta teemaga, kuidas liigse tööta tants liikumises säilib. Tema ellu toovad kergust ka salsa ja capoeira, mis lisavad tantsukeelde lõunamaist sädet. Keha loomulikud protsessid, näiteks hingeldamine, kõne ja ümin on samuti teretulnud. Liikudes peab ta oluliseks loomulikkust, kus tema sõnul muutub teisejärguliseks vajadus olla tantsides ilus.
Tantsijana on huvitav ja rikastav erinevates stiilides areneda ning end koolitada, leiab naine. Sellisel viisil toimub pidev areng. „Kui ilmub potentsiaalne lavastaja, siis mul on ka kogemusi ja teadmisi, mida koostöösse panna,“ on Brite uutele väljakutsetele avatud. Koostöös teistega ongi oluline teada, mis suuna ja eesmärgiga on projekt. Etendaval ja meelelahutuslikul tantsul on teised eesmärgid. „Laval naudin oma autentset olemist ning seda, kuidas minu kehakool ja isiklik lugu on määravad,“ selgitab ta. Seetõttu meeldib talle kõige enam, kui koreograaf annab ette ülesanded, mille baasilt liikuda, mitte kindlad sammud.
Ainulaadne elu: Kumureiv, Trad.attack! ja samblast keep
Britele on lava tuttav nii tantsija, etendaja kui modellina. Erilisi projektimälestusi on mitmeid, kuid siin on mõned ainulaadsemad.
Ekstreeme koostööprojekt oli juunikuine „Kumureiv“. Väljakutset pakkus sama päeva hommikul toimunud show proov, et õhtul juba esineda. Liikumine oli igast etendajast lähtuv, mistõttu sai tantsija võimalikult palju „ennast“ lavale panna.
Põnevaima kostüümiga projekt toimus Edge Hilli ülikoolis Inglismaal. 2018. aasta kevadel oli Brite seal vahetusüliõpilasena külas ning olles etenduses nii tantsija, disainer kui koreograaf, õmbles ta endale päris samblast keebi.
Eredaim koostöö Eesti artistiga oli vaieldamatult Trad.Attacki! „Kullakarva“ albumi esitlus. Tantsija sai üles astuda ka Viljandi Folgi laval, olles osa ühe suure kontserdi valmimisest. „Mäletan udust päikesetõusu Kirsimäelt, kui olime ootamas heli – ja lavaproovi,“ meenub erakordne öö.
Trad.Attack!’i koostöö kogemus jättis sügava mulje ka selle kohapealt, et pealtnäha väikesed asjad lõid üheskoos olulise terviku. Tantsijatele lõi lavakoreograafia Anna Kirs. Balletil baseeruv liikumine andis tunde, et tantsijate kohalolu on sama oluline kui muusikud.
Elujooga
Jooga elufilosoofia ja liikumissüsteem on Britele tuttav juba teismeeast. Esimesed kundalini jooga tunnid võttis ta kooli ajal Marika Blossfeldi juures. Ülikoolis tantsule keskendudes hiilis viimase igatsus taas hinge. „Olin haridussüsteemi osana peegli ees jälgitud ja hinnatud. See lõi vajaduse sisemiseks praktikaks ja kasvamiseks, kus pole oluline saavutus, vaid teekond,“ meenutab naine. Nii jõudsin ta yin joogani, mis on kui rahu säilitaja selles kaootilises maailmas.
Joogaõpetajana on ta eesmärk luua tasakaalu ja seda säilitada. Juhendaja ja õpilase piirid mingitel hetkedel tunnis lahtuvad. „Tajun, kuidas mina õpetajana alati õpin ja minu olemus saab ajaga rikkamaks,“ jagab ta kogemust.
Yin jooga on venitustele sarnane ja väliselt staatiline stiil. See tugineb taoismile kui ka budismi vaadetele jaHiina traditsioonilise meditsiini süsteemile. Yin jooga õpetab, kuidas võtta aeg maha seeläbi, et tuleb kauem püsida ühes poosis. Läbi lõõgastunud lihaste ja vabadustunde saab õppida paremini märkama oma keha. Mõned näevad selles rohkem meditatsiooni poolt, teised jälle venitust.
Brite õpetab ka hatha joogat, mis on yin joogaga võrreldes liikuvam ja füüsilisem. Hatha joogast veelgi dünaamilisem on vinyasa, meenutades osaliselt kui tantsu hingamise ja joogapooside vahel. Vinyasa jooga tunnis toimub liikumine ühest poosist teise sujuvate üleminekutega.
Põnev õpetamiskogemus on olnud Tallinna Ülikoolis, kus Brite andis tudengitele kui ka teistele soovijatele vaba aine raames jooga aluseid. Hetkel praktiseerib ja juhendab ta tunde It’s Yoga Tallinnas, Viimsi Joogas ja Viljandi Joogakeskuses. Ta usub elukestvasse õppesse, mida näitab ka värskelt läbitud viiskümmend tundi lisakoolitust.
Kasvamisel on tähtis nii vaimu kui ka keha eest hoolitsemine. Oluline osa sealjuures on toitumisel. „Minu kui joogaõpetaja käest on tihti küsitud, et kas sa sööd ainult muru ja kust sa vajaliku proteiini kätte saad,“ analüüsib Brite. Sama küsib ja imestab ka perearst. Tantsukunstnik on taimetoitlane, püüab järgida vegan toitumist, mis alati siiksi pole võimalik. Ta usub, et on oluline ära tunda keha vajadused hetkes ja toituda nii, et saaks olulised vitamiinid ja mineraalid kätte. Kui energiatase on madal, tuleb teada, kuidas seda tõsta. Nii sööb ta aeg-ajalt näiteks mett, mida ema Läänemaalt saadab.
Ei ole õiget ega valet
Inimeseks olemine on Brite jaoks elu kõige olulisem ülesanne. Enim õpetab see kuulamisoskust, et mida on hetkes kõige rohkem vaja. Üks nimetab seda sisetundeks, teine intuitsiooniks. „Arvan, et pole õiget ega valet, vaid see, kuidas me asju kogeme,“ naeratab ta. See on ühelt poolt tolerantsus ja teiselt poolt loomulikkus. Kokku teeb aga tunde, et oled üks oluline veepiisk ookeanist,“ lisab ta pehmelt.
Tants on talle näidanud, milleks füüsiline keha on võimeline. Jooga on õpetanud, et rahu elab keha sees ja väline muutub vähem oluliseks. Foto jäädvustab nii välise kui sisemise pildile.
Brite on õrn nagu inspiratsioon, samas seesmiselt kindel kui kalju. Tunnen soojust ja harmooniat veel pikalt peale meie vestluse lõppu. See jätab ruumi mõnusad võnked ja tunde, et kõik meie elus juhtub põhjusega.
Tekst: Kristina-Maria Heinsalu
Fotod: Linda Liis Eek / Kristi Tohvri