Romet Vaino on looduse inimene, kes teab, et mets või raba on parim koht enda väljalülitamiseks ning taastumiseks. Loodus on teda õpetanud nii igapäevases elus end vabamalt tundma, hirme ületama ja maagiat kogema. Romet on rõõmus, et meie ühiskond on hakanud samuti mõistma, et saavutusrežiimis olek ei olegi nii efektiivne kui nutiseadmeta rabas liikumine, et patareisid laadida.

Kuidas elu teid loodusega kokku viis?

Mul on olnud õnn kasvada keskkonnas, kus loodus oli igas mõttes lähedal. Rohelusest lahutas mind vaid mõnisada meetrit. Lisaks on mu ümber alati olnud inimesi, kes on näidanud mulle loodust kui loomulikku keskkonda. Tõenäoliselt kõige tugevam mõjutus on olnud see, et juba väga varajasest lapsepõlvest hakkas mulle huvi pakkuma kalapüük. Läbi jõe ääres veedetud tundide hakkasin märkama ka ülejäänud loodust. Sellest kujunes täiesti loomulik paik aja veetmiseks. Selles mõttes on loodus minu jaoks kogu aeg olemas olnud, mitte ta ei ole ühel hetkel mu ellu tulnud.

Milliseid emotsioone ja kogemusi loodus pakub?

See, mida keegi looduskogemusest enda jaoks leiab, on ilmselt väga individuaalne. Minule on loodus õpetanud määramatust aktsepteerima. Kui lähen omapead matkama, siis lasen lahti vajadusest jälgida aega või läbitud kilomeetreid. Sageli ei ole mul isegi mingisugust marsruuti ette nähtud. Inimestel tekib eeldus, et kõik peabki olema fikseeritud ning seeläbi muutub elu etteaimatavamaks ja mõnes mõttes ka igavamaks. Näen, kuidas üle-eesmärgistatud maailm muudab inimesed rahutuks kui nad avastavad, et polegi kindlat rada, mida mööda kulgeda.

Ühtlasi pakub loodus võimalusi enesekindluse leidmiseks ja hirmude ületamiseks. Kui esialgu liigub inimene päevasel ajal ja ametlikul matkarajal, siis sealt edasi saab liikuda näiteks öiste maastike suunas. Aja jooksul saab ümbritsev ruum tuttavamaks ja põhjendamatud hirmud hakkavad kaduma. Lõpuks mõistad, et hirmu põhjustab teadmatus, mitte reaalne põhjus kedagi või midagi karta. Loodusest palju ohtlikum on viibida linnas või maanteel. Ometigi seda me ei karda.

Looduses saame kogeda erilisi meeleseisundeid. Näiteks vaadata augustiööl langevaid tähti ja ujuda rabalaukas. Sageli on neid emotsioone teistele raske kirjeldada, aga endale jätavad need kustumatu mulje. Sellistel hetkedel saadab mind sageli tunne, et elu on kuidagi nii suur ja hoomamatu, et inimene lihtsalt ei suudagi seda oma väikse ajuga mõista. See aitab panna asjad perspektiivi ja igapäevased mured ei tundugi enam nii suured.

Miks peaks looduses liikuma?

Looduses liikumine mõjub inimese füsioloogiale ja psüühikale rohkem kui me arvatagi oskame. Inimene on 99% oma eksistentsist elanud looduses ja meie keha jaoks häälestatud toimima just selles keskkonnas. Tänaseks oleme loonud endale tehismaailma, millega kehal on raskusi kaasa muutuda. Sellest saab alguse terve rida probleeme.

Kuigi meil pole enam põhjust karta suuri kiskjaid nagu ürgajal, siis näib, et meie keha jaoks on töö ja ühiskondlike ootustega seotud kohustused samasugune ohusignaal nagu varasemalt ohtlikud metsloomad. Kui minevikus oli tegemist ajutise ohuga, siis kohustuste eest ei ole võimalik põgeneda ja selle tulemusena on meie närvisüsteem pidevalt pingeseisundis.

Informatsiooni üleküllus tekitab sarnaseid probleeme meie ajule, mis pole harjunud sellist andmehulka hoomama. Igapäevased tegevused nõuavad meilt eelkõige aju ratsionaalse ja analüütilise poole kasutamist ning seejuures jääb täiesti tahaplaanile võimalus uitmõtlemiseks. Looduskeskkond on selleks ideaalne paik. Metsas või rabas liikumine aitab meil taastada oma tähelepanu võimekust, luua täiesti uusi seoseid ja tulla lagedale loominguliste ideedega, optimeerida oma vererõhku ja laadida end metsaõhus peituvate kasulike ühenditega, mis tugevdavad meie immuunsüsteemi.

Mida on looduses avastada?

Ma usun, et looduses on täpselt niipalju avastada kui inimene ise on valmis avastama. See sõltub hoiakutest ja kogemusest. Looduskauge inimene ei pruugi esimestel matkadel seal midagi peale puude ja suuremate lindude märgata. Aja jooksul ja kogemuse kasvades muutuvad meie meeled teravamaks ja hakkame märkama, kuidas matka jooksul lisaks visuaalsele pildile muutuvad näiteks ka heli- ja lõhnamaastikud. Kogenud käija märkab loomade radasid ja tegevusjälgi, mis algajale ei ütle midagi. Selle kõigega koos hakkame paremini aru saama ka endast kui inimesest - kuidas meie meeled töötavad ja kuidas erinevad lõhnad vallandavad meis näiteks erinevaid emotsioone. Iseendaga vaikuses olek aitab meil ka enda isiklikest taotlustest paremini aru saada - kes ma olen ja mida ning miks ma siin elus teen? Kerkivad esile küsimused, mida me endalt kiires argipäevas küsida ei märka.

Mida on looduses karta?

Kui looduses üldse midagi karta on, siis on see puuk. Aga sellegi vastu aitab enese ülevaatamine matkajärgselt ja samuti vaktsineerimine entsefaliidi vastu. Borrelioosi vastu vaktsiini pole, aga aitab enesetunde teadlik jälgimine. Sain ise kevadel puugi, mille hammustuskoht läks imelikult paiste. Pöördusin sellega perearsti poole ja lõpuks saingi teada, et mul on värske borrelioosi nakkus. Kaks nädalat pidin antibiootikume võtma ning sain sellest lahti. Väga paljud inimesed ei suhtu sellesse piisava tõsidusega ja avastavad alles pool aastat hiljem end tundmatu haiguse küüsis vaevlemas.

Suuremate loomadega võib ärevamaid hetki tekkida siis, kui neil on pojad. Hirmu asemel tasuks pigem mõista, et igaüks tahab oma järglast ohu eest kaitsta. Seetõttu ei tasuks loomaperedele liialt lähedale kippuda. Enamasti teeb inimene ka niipalju häält, et loomad oskavad õigeaegselt ise eemalduda.

Veel tooksin välja inimese enda rumaluse ja suutmatuse end adekvaatselt hinnata. See puudutab näiteks külmal ajal liikumist ja läbi jää kukkumist. Kõige suurem oht on inimene endale ise oma võhiklikkusega.

Mida põnevat on teil endal looduses juhtunud?

Kord otsustasin kogeda metsas liikumist pimedana. Panin taimeri pooleteisele tunnile ja tõmbasin silmaklapid pähe ning asusin teele. Kui esialgu tundus kõik väga kohmakas ja võõras, siis tajusin, kuidas õppisin isegi selle väikse aja jooksul ümbritsevat keskkonda läbi oma kõrvade paremini lugema. Mugav maailm on meid meeleliste kogemuste mõttes sandiks teinud. Meil pole vaja tehiskeskkonnas kuigi palju mingeid märke lugeda, sest kõik särav ja karjuv hüppab meile reklaamide ja muu info näol näkku. See muudab meid tuimaks ja sellevõrra võtame looduses vähem infot vastu. Kuid sellised huvitavad harjutused iseendaga näitavad, et meil on ikkagi see võimalus olemas maailma mitmekülgsemalt näha ja kogeda.

Veel on hästi meeles, kuidas ehmatasin üles kõrges rohus magava metssea. Nii nagu unepealt üles aetud inimenegi on pahur, ärritus ka see metssiga. Tegi ebameeldivat urinat ja mina püsisin selle minutikese vaikselt paigal. Üsna kiiresti tajusin, kuidas looma hingamine aeglustus ja toimus rahunemine. Ilmselt mõistis loom, et ohtu pole ja läks oma teed.

Erilisi kogemusi pakuvad veel sellised ajad, mil teisi inimesi looduses enamasti polegi. Näiteks pakaselised talveööd, kus maad katab lumevaip ja taevas särab täiskuu. Vaikust katkestavad vaid külma tõttu praksuvad puud. Need on hetked, mil aeg kaotab tähenduse ja äkitselt saab ka kõige lihtsamaid tegevusi teha väga erilise kohalolutundega. Kui neid koju naastes teistega jagada, siis jääb tavaliselt sõnadest puudu ja ilmselt ongi asjakaugetel inimestel selliste hetkede võlu raske mõista.

Tekst: Kristina-Maria Heinsalu

Fotod: erakogu