Kui sünnib laps, siis muutub kõik. Aga mis juhtub siis, kui sa saad neid korraga kolm ja nad tulevad siia ilma sügavalt enneaegsetena?
Et sellele küsimusele vastust saada, läksin ühel kevadisel nädalavahetusel Kadi ja Andrese poole, kelle lapsed Gregor Armand, Emily Elisabeth ja Mirjam Johanna said 16. mail aastaseks.
Kui Kadi ja Andres lapseootusest teada said olid nad esmalt mõistagi seda meelt, et neile sünnib üks beebi. Kui siis Ida-Tallinna keskhaigla erakorralises vastuvõtus öeldi 7. nädalal, et oodata on kaksikuid, oli juba see parajaks üllatuseks. Kui värsked lapseootajad talvel Soomes suusatamas olid, sattus Kadi verejooksu tõttu Rovaniemi haiglasse, kus tehti ultraheli ja teatati, et kasvamas on kolmikud. Kadi mäletab, et näitas Andresele ultraheli pilti ja kui ta haiglast välja lubati, siis sõitsid nad 180 km hotelli tagasi täielikus vaikuses. „Ma olin šokeeritud,“ tunnistab Andres ja Kadi lisab: „Ma ei suutnud uudist uskuda. Arvasin, et ju Soome haiglas aeti midagi sassi ning ootame ikkagi kaksikuid.“
Eestis sai aga Rovaniemi arstide öeldu kinnitust ning Kadil ja Andresel tuli hakata harjuma mõttega, et pere suureneb kolme liikme võrra. „Hakkasime mõtlema positiivselt. Last me ju tahtsime, aga kui saame kolm korraga, siis kaks on nagu boonuseks. Eesti rahva iive tõuseb. Ja kui saime teada, et sündimas on kaks tüdrukut ja poiss, oli seegi hea uudis – ühe korraga mõlemast soost lapsed,“ räägib Andres.
Küsimusi täis aeg
Kadi oli kogu raseduseaja riskirase. „Meid hoiatati kohe, et on suur tõenäosus, et kõik kolm ei sünni või ei sünni elusalt. Alguses ootasime, et saaks täis 22 nädalat, sest alles siis tekib võimalus, et laps saab edasi elada ka väljaspool emaüsa. Siis ootasime 25-26 nädalat. See sai täis, aga 27. nädalal selgus, et kõik ei ole korras, nimelt hakkas Emily võtma verd ja toitu Mirjamilt,“ meenutab Kadi. Naine pandi haiglasse ja kahe päeva pärast oli selge, et tuleb teha erakorraline keisrilõige. Nii tulidki 16. mail 2018 ilmale kolm imeväikest põnni.
„Lapsed olid sügavalt enneaegsed ja väikese kaaluga - tüdrukud pisut üle 700 grammi ja poiss 1080 grammi,“ ütleb Kadi. Ta kiidab väga Ida-Tallinna keskhaigla personali, kes on tõelised professionaalid ja olid nii raseduse kui ka edasise haiglas oleku ajal äärmiselt positiivsed. „Dr Konstantin Ridnõi oli see, kes meid kogu aeg reaalsusesse tõi, aga samas hoidis positiivselt meelestatuna ja kinnitas järjepanu, et me saame hakkama,” lausub kolmikute ema.
Kuna lapsed sündisid enneaegsetena olid nad pikalt meditsiinipersonali järelvalve all – keskhaigla intensiivis 36 päeva, umbes kuu aega veel lastehaigla intensiivis ja ühe nädala tavapalatis n-ö pereelu harjutamas. „Alguses olime sellest šokiseisundis, et kõik lapsed olid kuplite all. Nad olid nii pisikesed, aga igal pool olid juhtmed, hingamistorud, andurid,“ kirjeldab Andres. „Ma ei teadnud, milleks mingi asi on või mis midagi näitab. See oli väga ehmatav,“ meenutab Kadi. Kuna ta aga sai olla suure osa ajast laste kõrval, hakkas ta tasapisi olukorraga harjuma. „Lõpus julgesin juba lihtsamaid nuppe ise puutuda,“ ütleb ta.
Sünnipäevakingiks uni
Ärevaid hetki oli. Kõige rohkem ehk siis, kui lastel tekkis saturatsiooni langus. „Kuna enneaegsed lapsed on nii tillukesed ja paljud kehafunktsioonid ei ole automaatseks arenenud, siis juhtus mitu korda, et nad jäid nii sügavalt magama, et unustasid hingata,“ selgitab Kadi ja tunnistab, et algul ehmus ta väga, kui monitor karjuma hakkas, aga ühel hetkel muutusid igapäevased saturatsiooni langused tavaliseks ja ta teadis juba ise, mida sel puhul tegema peab. „Sain järjest rohkem hakata laste eest hoolitsemisest osa võtma, näiteks mähkmeid vahetada ja toitu süstlasse panna. Seitse nädalat sõid lapsed sondi kaudu, siis olid nad valmis kogu toitu pudelist sööma,“ lausub ta.
Kadi pidi beebidega haiglas olema pea 2,5 kuud, koju lubati nad juuli lõpus. „Raske hetk oli kojutuleku juures see, et lastel polnud enam juhtmeid küljes, mis võimalikest probleemidest märku annaks. Põhimõtteliselt käisime kogu aeg vaatamas, kas kõik on korras. Lapsi tuli ka igapäevaselt kaaluda, märkisime üles, kes kui palju sõi ja kes kakas. Esimesed kolm kuud magasin ainult kaks tundi ööpäevas,“ meenutab Kadi.
Kui oktoobri lõpus hakkas lähenema Kadi sünnipäev, küsis Andres, mida naine kingituseks soovib. „Ma tahan magada!“ oli ainus soov. Lapsi tulid valvama Kadi ema ja üks hoidja ning noored vanemad läksid spaasse. Magama. „Magasime nagu kotid hommikuni välja,“ ütleb Kadi.
Hoidjad on suureks abiks
Te kujutate ette päeva beebiga: äratus, laps rinna otsa või pudelitoidule, mähkmete vahetus, riietumine, väike uinak, siis jälle söögikord, õue jalutama, söök, mähkmed, võimlemine, gaasivalud, oksendamine, nutt jne. Nüüd korrutage see kõik kolmega. Kas suudate ette kujutada, et üks inimene peaks sellega hakkama saama?
Kadi ja Andres teavad omast käest, et see ei ole reaalne ning nendel on hoidjad abiks olnud algusest peale. „Kui koju saime, siis Andres oli esimese kuu isapuhkusel ning alates augustist on meil lapsehoidjad,“ ütleb Kadi. „Jalutama ma ei saa lastega üksi enam ammu minna. Kui nad väikesed olid, siis tõstsin nad korvidesse ja sain igaühe eraldi alla kärusse viia, aga kui nad hakkasid keerama, siis ei saa neid enam korraks ka üksi jätta,“ selgitab ta.
Ärevaid hetki on olnud
Õnneks on Kadi ja Andrese peres kulgenud alates koju saamisest kõik üldiselt kenasti, kuid on olnud ka ärevaid hetki. Näiteks siis, kui Gregoril tekkis hingamisseiskumine, poiss oli siis 11 nädalat vana (ehk vastas 38. rasedusnädalale). „Ta neelatas valesti ning kuna tal ei olnud veel köhimisrefleksi, siis hingamine seiskus. Kuulsin teisest toast, et Kadi hakkas äkki kisama. Samal ajal oli meil abiks ka hoidja. Helistasime kiirabisse, kust meid juhendati, kuidas teha suust-suhu hingamist. Kõik tegutsesime ja saime hakkama,“ meenutab Andres läbielatut.
Keeruline aeg oli ka siis, kui Kadi ja lapsed põdesid üheaegselt kõhugrippi. Õnneks leidus ka siis häid inimesi, kes appi tulid.
Kadi tunnistab, et elas alguses energiajoogi pealt ja toitumine oli väga ebakorrapärane. Isegi kui juhtus, et kõik kolm korraga pikemalt magasid, pidi ta tegelema pesumajanduse ja koristamisega ning kui tekkis tõesti vaba hetk, siis magas. „Sa lihtsalt oled surmväsinud. See töö ei lõppe mitte kunagi,“ sõnab ta.
Igaühel oma iseloom
Tänaseks on kolmikutel esimene sünnipäev peetud, nad kosuvad kenasti ja on prognoositud arengust isegi ette jõudnud. Igal lapsel lööb vaikselt välja ka oma iseloom. „Emily on kõige rahulikum, ei jonni ja on tagasihoidlik. Mirjam on oluliselt käredam, hakkajam ning nõuab rohkem tähelepanu. Gregor on rõõmurull ja lõbus väikemees,“ iseloomustab Kadi.
Mida päev edasi, seda rohkem põnnid üksteise seltsi otsivad. „Tüdrukud lalisevad omavahel ja saavad üksteisest justkui paremini aru. Kuna nad on ühemunaraku kaksikud, siis on loomulik, et nende vahel on suurem side. Kui üks hakkab nutma, siis varsti nutab teine ka,“ toob Kadi näiteks.
Esialgu on kodus kõige parem
Kuigi kolmikute sündides vahetati auto suurema vastu, pole Kadi ja Andres lastega koos eriti sageli kodunt kaugemal käinud. Juba sõiduks ettevalmistus võtab parasjagu võhmale. „Kui esimest korda maale läksime, oli auto maast laeni asju täis. Kui hommikul tahad välja sõita, siis õhtul juba pakid, hommikul pakid natuke veel, siis tassid asjad autosse, paned lapsed riidesse ja turvahällidesse. Sageli läheb sõidu ajal kõht tühjaks, siis tuleb neid toita. Seega liigume kaugemale väga harva, kuna saime aru, et see on praegu veel vaevarikas,“ lausub Andres.
Hiljuti käisid nad esimest korda viiekesi sõpradel külas. „Kodust väljaminek võttis tund aega. Kaasa peab võtma piimasegu, mähkmed vahetusriided, mänguasjad, vankri,“ loetleb Kadi. „Seekord jäimegi liiga kauaks tšillima ning tagasitulek jäi hiljapeale. Peaaegu terve tee lapsed kisasid. Laulsime kõva häälega: „Ehitame maja, ehitame maja ...“. Tüdrukud jäid lõpuks vait, aga poisile ei aidanud laulmine ka,“ muigab Kadi.
Oma aeg tekib vaikselt
Puhkehetki kolme beebieas lapse kõrvalt naljalt ette ei tule, lisaks Kadi sünnipäeva tähistamisele on paar saanud ilma lasteta väljas käia ühe korra. „Käisime kinos vaatamas „Tõde ja õigust“,“ mainib Kadi.
Enne lapsi käisid nad aga koos jooksutrenni tegemas, osalesid rahvajooksudel ja läbisid koguni maratoni. Raseduse ja laste esimesel eluaastal selle hobi harrastamiseks aega ei jätkunud. Nüüd on nad otsustanud tasapisi seda teadlikult enda jaoks võtta ja tervislikuma elu poole pöörduda. Pere soetas laste jaoks käru, millega on mõnus trenni teha. „Sellel on suured rattad, see on ääretult kerge, veereb lihtsalt,“ selgitab Andres, kes end nüüd juba sagedamini jooksurajalt leiab. Kadi alustas alguses rahulikuma tempoga: 1 km jooksu ja 1 km käimist. Eesmärgiks on parem füüsiline tervis, aga teadupärast aitab liikumine ka emotsionaalselt paremas vormis olla.
Kadi ja Andres tunnistavad ühest suust, et kuigi Andresel on varasemast kooselust teismeline poeg, alustati kolmikutega täiesti puhtalt lehelt. Ühe lapse kasvatamine on hoopis midagi muud kui elu kolmikutega. Neid on aidanud positiivsus ja optimism. „Me ei mõelnud ega muretsenud kunagi, et ei saa hakkama. Aimasime, et raske saab olema ning et see, mis tuleb, on teistsugune. Kõik oli küll veidi ootamatu, aga sa harjud ära. Harjud sellega, et hingamisruumi ei olegi, kogu aeg tuleb tegutseda,“ ütleb Andres.
Kolmekordne rõõm
„Kolmikute kõrvalt avastad, et kõik asjad on võimalikud. Tuleb julgeda küsida abi. Hoidjad on väga palju abiks olnud, ka riik toetab. Nõu ja abi oleme saanud teiselt kolmikute perelt, kelle lapsed on meie omadest umbes aasta vanemad,“ sõnab Kadi ja lisab: „Ma ei kujutanud mitte kunagi ette, et minust saab suure pere ema. Arvasin, et kui, siis üks laps. Aga nüüd näen, et peale selle, et nad kisavad, kakavad ja teevad pahandust, on nad nii nunnud ja armsad. See rõõm on meil nüüd kolmekordne,“ rõõmustab ta.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: erakogu