Ma ei mäletagi, et ma oleks üldse elu jooksul saanud korralikult läbi nina hingata. Kui kuskil palutakse teha hingamisharjutusi ja ikka nina kaudu sisse ja suu kaudu välja hingata, siis see on minu jaoks olnud alati üks keerulisemaid ülesandeid. Õnneks muidugi hingamisharjutusi igapäevaselt teha pole palutud, aga kui ma paari öö jooksul ärkasin üles selle peale, et ma enam ei hinganud, sest unes olin ilmselt suu kinni pannud, aga nina kaudu hapnikku kätte ei saanud, siis see ehmatas küll päris korralikult.

Läksin nina-kõrva-kurgu arsti juurde.

Mustamäe tee kliinikus võttis mind vastu doktor Mikk Mailend, kes vaatas mu nina üle (mis oli veidi valulik protseduur, kuna pikk peenike voolik lükati päris sügavale ninna) ja konstateeris, et siin pole midagi muud teha, kui tuleb operatsioonile minna.

Esimene broneeritud opiaeg jäi “õnneks” ära, sest see pidi toimuma 2020.a. kevadel ja me kõik teame, mis siis toimus. Lükkasin operatsiooni edasi oktoobrisse ja kui aeg lähenema hakkas, siis tuli mulle korralik hirm peale. Ma uurisin oma tuttavatelt, kes selle läbi olid teinud, et milline nende kogemus oli ja lugesin internetist arvustusi jne. Kõik väitsid kui ühest suust, et tegemist on täiesti kohutava üleelamisega – operatsioon ise on lihtne, sest selle ajaks pannase patsient üldnarkoosi alla, aga taastumine on üks karm kolgata tee. Mõni väitis, et ta ei saanud mitu päeva oma pead padjalt tõsta ja teine jälle, et valud olid meeletud ja kolmas ütles, et nina veritses lakkamatult. Mõtlesin tõsiselt, et kui ma olen 33 aastat niimoodi elanud, ju elan ka edasi, ja ei hakka üldse minemagi sinna opile. Seda enam, et enamus inimesi väidavad, et see operatsioon on ainult lühiajaline lahendus ja tegelikult probleem tuleb tagasi paari aastaga.

Teisest küljest, kui ei proovi, siis ei saa ka midagi paremaks minna, seega otsustasin, et maksku mis maksab, teen ikka läbi selle kadalipu.

8.oktoobri hommikul kell 9 olin ma kliinikus ja mind võttis seal vastu äärmiselt sõbralik naisterahvas (ilmselt oli tegemist õega), kes andis mulle pidžaama, palus riided vahetada ja varsti tuli minu juurde doktor Mailend, kes rääkis veel läbi, et ninna paigaldatakse plaadid, mis toimivad nagu kips ja hoiavad paika pandud vaheseina sirgena. Plaatide kohta ta ütles veel, et need ilmselt hakkavad häirima, aga midagi valulikku nad teha ei tohiks. Ma vuristasin talle muidugi ette kõik need jubedad asjad, mida ma olin eelnevalt kuulnud ja vestluse võttis ta kokku üsna konkreetselt, öeldes, et ma mõtlen lihtsalt üle – kümme meetrit marlit mulle ninna ei topita, kui just verejooks väga suur ei ole, näost ma siniseks ei lähe, sest tegemist pole iluoperatsiooniga ja mingit valu ma kartma ei pea. Anestesioloog tegi ka minuga kiire vestluse ja märkamatult olingi ma juba operatsioonitoas. Seal sain ma ka kõige valusama kogemuse kogu protseduuri jooksul, kui mulle kätte kanüül pandi ja sinna siis kibedat unerohtu voolama hakkas.

"Tunni pärast limpsisin juba voodis maitsvat jäätist."

Ärkasin umbes tund peale operatsiooni, üsna uimane oli olla, aga see on narkoosist ärkamise puhul normaalne. Umbes viis minutit olin veel silmad kinni pikali, siis võtsin juba telefoni ja hakkasin lähedasi rahustama, et kõik on korras, valus ei ole ja varsti saan juba koju. Seesama sõbralik õde tõi mulle vett, et ma saaksin oma kurku veidi turgutada ja tunni pärast limpsisin juba voodis maitsvat jäätist. Mõtlesin oma peas, et ilmselt ma olen valuvaigisteid täis topitud, et kus see jube valu siis on?! Kui arst minuga rääkima tuli, küsisin talt, kas ta kirjutab mulle mingeid tugevamaid vaigisteid välja kodus tarbimiseks. Ta vaatas mind jälle üsna imestunud näoga ja arvas, et kui mingigi valu peaks tekkima, siis Paratsetamool teeb töö ära, aga et ilmselt ei ole sedagi vaja.

Umbes kell 2 päeval olin ma juba kodus. Ainuke asi, mis sel päeval häiris, oli see, et ninast jooksis aeg-ajalt verd ja õhtuks oli nina üsna umbes. Nuusata võisin kodus ainult hästi õrnalt. Magama minnes oli mul ka veidi hirm, et kas ma siis pean öö otsa üleval olema ja verejooksuga tegelema, aga tegelikult magasin väga rahulikult ja lamades verd ei tulnudki.

Teisel päeval sai alustada koduste rituaalidega – nina peab hoidma puhta ja õlitatuna. Selle jaoks toodi mulle apteegist soolalahust, millega 5-6 korda päevas nina puhastada ja spetsiaalseid õliga ninatilkasid, mis pehmendavad nina sisemust ja ei lase plaatidel nina külge kinni jääda – nii saab arst need kergemini eemaldada.

Poolteist nädalat peale operatsiooni läksin eemaldama plaate.

Selle protseduuri kohta olin ma kuulnud veel hullemaid jutte kui operatsiooni enda kohta, seega ma tõesti olin valmistunud tugevaks valuks. Seda enam, et eemaldamiseks ei tehta mingit valuvaigistavat süsti või midagi muud. Mina aga olin enne seda väga tublisti nina puhastanud ja õlitanud ja arst oli ka selle üle rõõmus, sest plaatide eemaldamine käis tänu sellele tõesti väga kergesti – väikeste kääridega lõigati niidijupp plaadi peal katki (see oli veidi ebamugav tunne, aga kindlasti mitte valus) ja seejärel tõmmati plaat väga sujuvalt ninast välja. Ja siis sama protseduur teise poolega.

Kuna selle operatsiooni puhul on vahel võimalik, et see esimesel korral ei õnnestu, siis tegelikult kartsingi kõige enam, et äkki läks minuga ka nii. Õnneks aga vaatas arst, et vahesein on kenasti sirge ja soovitas nina veel veidi loputada ja õlitada, et õmblused ilusti paraneks.

Minu kogemuse kokkuvõte on eelkõige see, et igaüks esiteks elab selliseid protseduure erinevalt üle ja teiseks ei tasu lasta end hirmutada, sest lõpptulemus võib olla lühiajalist ebamugavust ikkagi väärt. Täna, mõni aeg peale operatsiooni, on mul igal juhul palju mõnusam olla – õhk käib kenasti läbi nina ja ma ei tunnegi enam, et midagi sellega tehtud oleks. Tean, et see terviseprobleem on paljudel ja hirm operatsiooni ja taastumise ees takistab seda läbimast. Tegelikkus on aga hoopis teine – hirmul on suured silmad, aga selle ees tasub vahel silmad kinni pigistada.

 

Tekst: Merilin Aul

Pilt: Pexels; Merilin Aul