Lydia Laulik

"Ei saanud abi- arst, kellest ei ole kasu ega kahju"

Satusin vastuvõtule 7. klassis. Probleem oli füüsiliselt koolis õptulemuste ränk langemine, võimetus kooli jõuda ja seal käia. Tegelik põhjus oli ärevus, depressioon (rohkem post-traumaatiline stressihäire) ja keskendumisraskused (tänaseks ath diagnoos). Kuid sellelt arstilt sain ainult küsimusi ,kas soovin haiglaravi või antidepressant ravi. Lapsena oli kohkunud ja ei soovinud kumbagi kuna need tundusid hirmutavad variandid ning ma ei teadnud, mis see ravim üldse teeb ja endast kujutab. Rohkem abi sealt ei saanudki. Ei küsitud õigeid küsimusi ega ei tehtud väga palju kurbuse täpsustamiseks. Abi ei saanud absoluutselt. Ja nagu siin varasemalt mainitud, siis arsti kohmetus pakkuda mitu korda haiglaravi lapsele, tekitab kindlasti palju segadust ja süütunnet, et minuga on midagi väga valesti. Lisaks esmakordne selline kogemus (paar korda sai seal vastuvõtul käidud) ehmatab inimese nii ära, et hiljem käiakse kauge kaarega psühholoogidest ja psühhiaatritest mööda. Nii võib inimesel aastaid kuluda enne, kui uuesti haigusega abi poole pöördutakse. Arst, kellest ei ole kasu ega kahju on pigem kahju justseetõttu, et rohkem abi poole ei pöörduta, kui on eelnevad nürid või väga ebameeldivad kogemused.

"Vene-aja psühhiaatria"

Olin umb 16 kui Lydia oli minu psühhiaater. Esimene visiit kulus sugupuu kaardistamisele. Kogu visiit suutis Lydia minuga 2 sõna puhuda. Vaatasin korra oma telefoni ja siis Lydia andis mulle mingi lapse mänguasja oma sahtlist ning rääkis edasi sugupuu tähtsusest minu vanematega. Depressiooni raviks määrati fluox. Peale paart nädalat ütlesin, et ei tunne mõjusi ning et võiks ravi vahetada. Lydia suurendas annust. Ütlesin järgmisel visiidil, et ei tunne mitte midagi (juba 2,5 kuud). Ta palus ravi jätkata sama ravimiga. EPS juhendite järgi on vaja muuta ravi 4-6 nädala jooksul kui muutusi ei ole üldse. Ärevuse ja paanikahäirete raviks palus ta mul teha hingamisharjutusi. Ütlesin, et see aitab, aga ikka väga raske on. Ta oli väga süüdimõistev alates sealt. Pakkus, et peaksin minema joogalaagrisse, naljatades. Lõpuks määras diazepami ja xanaxit raviks. Iga visiit arenes selle süüdistuseni välja, et ma ei võta oma ravimeid. Lydia oli minu ees teinud mulle 2 korda suurema retsepti kui oli kokku lepitud (kogemata) ning sai alles aru järgmine visiit. Peale selle pakkus ta mulle iga visiit homoöpaatiat. Mind see ei huvitanud ning palusin tal seda mitte teha. Ta jätkas ja pakkus väga kalleid preparaate, mida osta võimalik ei ole. Miks neid üldse pakkuda siis? Arvan, et Lydial on välja arenenud omad harjumused. Ma arvan, et need on halvad harjumused kuid need on iga inimese ise otsustada. Mina soovitaksin erakliinikut, ravi on mitu korda kiirem ja ehk võib su elu päästa.

Antud hinnang on kommentaarita