Mari Järvelaid

"Lemmikteemad"

Tal on omad lemmikteemad, mille alla ta üritab asja jõuga suruda. Nt noore inimese puhul kindlasti üks lemmikuid ravimisõltuvus. Teiseks on kindlasti mingi arenguhäirega tegu ja kolmandaks on peres midagi valesti. Aga õiget asja ehk traumajärgset unehäiret lihtsalt ignoreeris. Järgmine arst kinnitas nii diagnoosi kui ka saime temalt õige ravi. Väga hea valik oma lemmikteemade piires, aga mida ei oska, seda ei oska kohe üldse.

"Vastutulelik ja konkreetne psühhiaater"

Läksin (perearsti kaudu) konkreetse diagnoosikahtlusega Sensusesse ning sain väga kiiresti abi. Vastuvõtuajad olid küll lühikesed (30 minutit), kuid arst kasutas aega efektiivselt ja seletas kõik arusaadavalt ära ning veendus, et sain õigesti aru. Mulle selline lähenemine sobib, tundsin sõbralikku toetust ja huvi edasise ravi osas. Kättesaadavus on jäänud mõistlikkuse piiridesse, kuid võib olla mul on vedanud.

Antud hinnang on kommentaarita

"Ei soovita"

Kahjuks ei jäänud rahule. Uuring oli pinnapealne ja 30 minutiga pole võimalik sellist diagnoosi määrata.

"Hooletu ja raskesti kättesaadav"

Regionaalhaiglas on tema juurde aja saamine ja temaga kontakti saamine pea võimatu. Seal on ta ülbe ja ebaviisakas. Sensuses on vastuvõtt pisut meeldivam kuid väga kallis. Dokumentide ja diagnooside vormistamine on tal väga nõrk, retseptide pikendustega on ALATI mingi jama.

"Huvitav kogemus"

Doktor on asjalik ja professionaalne. Paraku on korduvate visiitide aega surmraske saada. Lähed visiidile ja uus aeg on ca. 3-4 kuu pärast. Ise peab ka entusiasmi näitama, et uuesti tulla, muidu tagasi ei kutsugi. Ravi oskab määrata, täpsemalt paar "efektiivseimat" ravimit. Kui need ühel-teisel põhjusel ei sobi, läheb ta närvi ja palub siis raamatust "Prescriber's Guide" ise rohi valida, nimetuse järgi. Muidu on väga teadlik arst ja andekas psühhiaater.

"keskmine"

On valdkondi, milles ta on tugev (autism, noorte probleemid, sõltuvus) ja on valdkondi, kus tal tuleks end asjadega ikka kõvasti kurssi viia (nt paanikahäired). Ega tal pole ka neid tugevaid kliinilisi psühholooge, kes tema tööd toetaksid, eriti kuskilt võtta. Ta küll püüab tõesti oma tööd hästi teha, kuid mõnikord jääb püüdmisest väheks. Mul on kogemus, kus ühe probleemiga sain abi ja teine kogemus, kus tema teadmatuse tõttu muutus olukord ikka kriitiliselt ohtlikuks ja jõudis viimase piirini. Õnneks lahendas olukorra terapeut suure lombi tagant (paraku väga suure summa eest) ja nüüd on kõik hästi. Lihtsalt mõtlen aeg-ajalt, miks Eesti meditsiin (olgugi siis kas või suure summa eest) sellega hakkama ei suutnud saada.

Antud hinnang on kommentaarita