Raili Rea
Karina
"Väga halb suhtumine rasedatesse naistesse"
Kolm aastat tagasi olin ma selle ämmaemanda juures raseduse jälgimisel. Kahjuks oli minu kogemus äärmiselt negatiivne. Iga visiit oli seotud stressiga. See oli minu esimene rasedus, ma olin mures ning vajasin toetust ja professionaalset suhtumist. Kuid minu kaebustele vaagnavalu kohta vastati pidevalt samade lausetega: „No mida te siis tahtsite – laps ju kasvab“, „Liikuge rohkem“ ja „Ärge sööge jahutooteid“. Seejuures ignoreeriti minu selgitust, et meie peres niigi ei tarbita jahutooteid. Samuti puutusin korduvalt kokku ebaviisakate ja solvavate märkustega, sealhulgas keele teemal. Olen eestlane, kuid räägin vene keelt ning soovisin saada oma raseduse kohta infot vene keeles, mida pean täiesti normaalseks. Selle asemel kuulsin märkusi stiilis: „Mis siis, eesti keelt pole ära õppinud?“, mis oli ebameeldiv ja alandav. Tõsine olukord tekkis 22. rasedusnädalal, kui pöördusin tugeva valu tõttu EMO-sse. Mul tuvastati emakakaela avanemine 5 cm ning mind viidi kiireloomuliselt Tallinna haiglasse. Seal viibisin kuni 23. nädalani, pärast mida sünnitasin. Kahjuks ei suutnud minu laps ellu jääda. Eriti raske on mõelda sellele, et selles kriitilises olukorras üritas haigla personal minu ämmaemandaga ühendust saada, kuid ta ei vastanud kõnedele ega võtnud minuga hiljem ise ühendust. Oma kogemuse põhjal ei saa ma seda spetsialisti teistele naistele soovitada. Leian, et rasedad naised vajavad austavat suhtumist, toetust ja tähelepanelikkust, mitte kriitikat ja hoolimatust.
Kaili
"Ei soovita"
Teine rasedus, esimene laps ja tundsin iga kord tema juures käies, et olen kõige suurem rase maailmas. Ei jõudnud uksest korralikult sissegi minna, kui tulid juba halvustavad kommentaarid kehakaalu osas. Tegin raseduse aeg väga palju trenni, käisin ujumas, sõitsin rattaga nii kaua kui võimalik, tegin rasedatele mõeldud joogat, käisin matkamas ja jälgisin väga hoolega oma toitumist, kuid kilosid tuli tema arvates liiga palju. Tundsin, et olen rohkem stressis ja pinges ning emotsionaalselt madalas seisus iga kord, kui tema juurest ära tulin. Ma vist pole elus nii palju kunagi nutnud kui pärast igat temaga visiiti. Vahest oli tal hea tuju, aga tihti rääkis ta omi asju ja millestki teemavälisest ja oma teemadest ning pea iga külaskäik pidin meelde tuletama, et olen laktoosi talumatusega (kui soovitas piimatooteid süüa). Kui rääkisin mingist murest, siis ütles, et maailmas on hullematki asju ja kellelgi on alati hullemini kui minul. See väga ei lohutanud ega aidanud. Pigem tundsin juba, et olen ka koormaks temale, sest tal on pidevalt kiire või jättis sellise mulje. Väga ebameeldiv kogemus. Kuigi kuulas igal visiidil lapse südant, jälgis lapse heaolu jne ning lasi igal korral ka erinevaid teste teha, siis uuesti, kui peaksin kunagi rasedaks jääma, enam tema juurde ei läheks. Arstil on kindlad päevad, mil on tööl, ning see samuti tekitab komplikatsioone aja planeerimisel ja vastuvõtule saamisel.